Meie valikute küsimus

Tuunikala on mulle alati väga-väga maitsenud. Mitte konserv, vaid filee v steik, mis on kergelt pannil ära praetud ja seest ilus roosa. Ja mul oli hästi kahju Vertigost! Just sellest õigest ehk algsest Vertigost, mis ta oli enne, kui selle menüüd u paar aastat tagasi masu tõttu kohendati ja sellest loodi söökla-tüüpi söögikoht, kus ise saad endale prae erinevatest komponentidest kokku panna. Tõsi küll, maitsvate toitudega (ja paraku ka kõrgema hinnaklassiga) söökla. Algne Vertigo lounge ja eriti restoran oli aga üks mu lemmik-kohti, kus väga soodsa asukoha tõttu ma nädalas mitu korda juhtusin nii töölõunatele kui ka sõprade-tuttavatega sööma. Ja nende menüüs olev tuunikala oli superhea! Täpselt selline nagu peab:) Ka mu kunagise lemmik-restorani Ö menüüs oli ammustel aegadel äärmiselt hea tuunikala. Nüüd aga juhtub harva, et kuskil head tuunikala saad:) Üks ebameeldivamaid kogemusi oli u aasta tagasi Musis, kus minu poolt palutud rare tuunikala asemel toodi mulle praktiliselt well-done ja mu kaaslasele täiesti "konserviks" küpsetatud tükk.

Museumis oli ka üks täitsa hea tuunikalasalat, aga just nimelt "oli", sest kuigi see on endiselt menüüs, siis paar päeva tagasi seal söödud samas salatis oli tuunikala küll endiselt ok, kuid tükid olid vähemalt poole väiksemad kui varem.

Olen aga viimase kahe kuu jooksul sattunud paar korda Novelli, mille restoran mulle kunagi väga meeldis, kuid mille restoranist ja lounge'ist on hetkel saanud restoran-lounge ehk kahest menüüst on saanud üks. Tellisin tuunikala ja küsisin ettekandajalt, kuidas nad seda teevad. Tema ütles, et medium. No ma siis küsisin, et äkki saaks ikka rare ehk võimalikult toore. Ettekandja vaatas mind väga üllatanud näoga ja ütles, et ta räägib köögiga. Läbirääkimise tulemusena sain teada, et ikka õnnestub ka rare saada. Mu tuunikala lauda tuues lisas ettekandja repliigi, mille peale mu kaaslane tükk aega naeris, et "köök tegi nii kuidas sai". Igal juhul tulemus oli superhea!!! Tuunikala oli ainult kergelt pruunistatud ja esile tuli roosa hõrk liha, lisaks veel kerge pipradekoor. Ja seda ka teisel korral ning ilma ettekandjapoolse üllatunud pilguta:) 

Olin just eelmise aasta märtsis-aprillis u poolteist kuud Kalifornias, kus superhäid värskeid mereande  saab ka igas suhteliselt suvalises söögikohas ja ma arvan, et sellises koguses oma lemmikuid ehk tuunikala, krabi, krevette ja kammkarpe ei ole ma enne ega pärast igapäevaselt söönud. Kusjuures USA-s on väga paljudes kohtades tuunikala juures menüüs märge, et see valmistatakse rare küpsusastmes, kui klient ei avalda vastupidist soovi. Aga enamjaolt on see asi "that goes without saying", mida ei ole vaja eraldi rõhutada. 

Novellis oli nii hea tuunikala, et ma oleks seal ilmselt iga päev käima hakanud, kui ma ei oleks juhtunud mõned nädalad tagasi lugema artiklit sellest, kuidas Euroopa tippkokad tuunikala püüdmise vastast kampaaniat teevad. Eks sellest on lugeda ja kuulda olnud varemgi, et tuunikala enam varsti ei ole, kui püügitempo samasuguses tempos jätkub. Mõned eeskujulikud inimesed on juba ammu tuunikala söömisest loobunud ja üritavad ka teisi mõjutada seda tegema (siinkohal tervitused Jaagule ja Jaanikale!!!).

Aga ilmselt ongi tavalisele inimesele, kes tuunikala süüa armastab, vaja eeskuju näidata, sest alati on tunne, et mida ma sellega muudan, kui ma ise tuunikalast loobun - see on nagu tilk vett merre. Ja alati on hea silm kinni pigistada sellise info suhtes ja kalaga edasi maiustada...

Mind aga üllatas, et isegi selline staar nagu Alain Ducasse on kokkade tuunikala säilitamise kampaaniaga ühinenud. Selle asemel, et valmistada toite ohustatud kalaliikidest nagu tuuna ja tursk, pakuvad chefid oma restoranides mereande, mis ei ole väljasuremisohus, nt krevetid, makrell ja seepia. 

Mulle meeldib eriti selle artikli lõpp ehk tõdemus, et kokkuvõttes on ikkagi tarbja see, kes teeb valiku ja kes oma valikutega paneb ka ettevõtja ja riigi oma käitumist muutma ehk "the consumer is the final link in the chain, and when the consumer changes his/her behaviour, the whole chain has to follow - from the bottom up!" Niiet tuunikala söömisega on nüüd lõpp (minu jaoks)!

Juhtusin hiljuti lugema ka ühte teist huvitavat artiklit toidu kohta, kus autor samuti rõhutab asjaolu, kuidas iga inimene saab ise muuta põllumajanduses toimuvat iga oma ostuga. Toon siin taaskord ära ühe lõigu artiklist: "Your fork is your ballot, and when you vote to eat a steak or leg of lamb purchased from a small farmer you are showing the industrial system you are actively opting out. You are showing them you are willing to sacrifice more of your paycheck to dine with dignity. As people are made more aware of this beautiful option, farmers are coming out in droves to meet the demand." Kui on piisavalt palju nõudlust puhta ja mahedalt kasvatatud õnnelike loomade liha järgi, küll siis muutub ka pakkumine:)

Aga et näitlikustada loomade väärkohtlemist, millest autor räägib, lisan siia ühe videoklipi filmist "Food Inc", mis räägib küll kanaliha tootmisest, aga sobib eelneva jutuga igati hästi kokku. Ma ausalt öeldes ei teagi, kellele rohkem kaasa tunda - kas kanadele, kes elavad üksteise vastu pressituna jalgupidi virtsas, pärisorjadeks muudetud farmeritele või hoopiski tarbijatele, kes niimoodi toodetud kanaliha söövad...