reede, 17. veebruar 2012

Kambodža - kõik müügiks


Nüüdseks oleme jõudnud Sihanoukville'i ja see pilt on Otrese rannalt, mis on siinkandis üks ilusamaid ja vaiksemaid, kuigi õnneks pole Kambodža veel turistide hordide alla mattunud nagu Tai ning rannad ongi siin viimasega võrreldes pigem rahulikud kui ülerahvastatud. Ma ei ole seda tüüpi, kes viitsiks reisidel koguaeg ühest kohast teise kihutada, vaid pigem olen pikemalt paigal, et kohaga lähemalt tutvuda ja inimestega suhelda, avastada parimaid söögikohti ning kohalikku elu-olu näha. Seekord oleme ka ikkagi igal pool minimaalselt 4-5 ööd paiksed olnud, aga samas on ikkagi alles siin Sihanoukville'is kuuajase reisi lõpuks saabunud täielik rahu:) Priit küsis minult siin esimesel õhtul, mis kellaks ta hommikul telefoni äratama paneb ja uskumatult hea oli öelda, et ära panegi - ärkame nii nagu ärkame ja vaatame siis, mis saab:):):) Mitte ühtegi "kohustust", kuigi need "kohustused" reiside ajal on ikka nagu rohkem pseudokohustused. Nt kokakursused, mille tõttu peab kell 7 ärkama, et kõige aktiivsemal kauplemisajal chefiga turule minna, ei vääri vist just "kohustuse" nime, kuigi nende tõttu peab uneajast veits mööndusi tegema?!:)

Olen siin juba nädala aega olnud ja hakkan alles nüüd vaikselt ära harjuma mõttega, et ma lõpuks jõudsingi Kambodžasse. Angkor Wat'i külastamisest olen juba ammu-ammu mõelnud, aga siiani on Kambodža kuidagi liiga ektreemse riigina tundunud. Nii maailma suurim religioosne ehitis Angkor Wat kui ka teised Angkori "džunglitemplid" on tundunud küll müstiliselt ahvatlevad ja kõik, kes neid vaatamas käinud, räägivad Angkorist alati ülivõrdes, aga kogu selles vaeses riigis mitte eriti kauges minevikus toimunu ja riigi praegune olukord on ikkagi mõjunud nii, et pidevalt lükkad siia tulekut edasi. Minus tekitab juba ekstra kõhedust asjaolu, et siinsed koledused ei ole toime pannud mitte teised riigid, nt ameeriklased Vietnamis Ameerika sõja ajal, vaid genotsiidi teostasid täitsa sama rahva inimesed oma rahva vastu. Andmed tapetute jm asjaoludel režiimi tõttu (nälg, haigused, sunnitöö) surnute kohta on erinevad, kõikudes ühest kuni kolme miljonini, aga üldiselt lepitakse 2 miljoni peal kokku, mis tähendab paraku 1/3 kogu toonasest elanikkonnast. Ikka päris jube!

Ja ma ei saa midagi parata, et kui keegi mainib sõna "khmer", tuleb automaatselt alateadvusest seos "khmer rouge" ja ei teki sellist tunnet, et tahaks kuskile siia väga tulla ... Kaksikud rääkisid mulle Saigonis, et kui sealset sõjamuuseumi külastades oled ühe päeva õnnetu, siis pärast Phnom Penhis asuvas Kambo kodusõda kajastavas muuseumis käiku oled terve nädala masendunud ... Mul endal aga polnud niikuinii mitte vähimatki kavatsust mõnda sellist kohta külastada, sest ma tean tõesti isegi, et sõda ei ole hea asi ja mul pole selleks vaja vaadata kõiki õudusi. Kui juba Ralfi ja Rauli sõjamuuseum nädala aega masendas, siis mina ilmselt toibuks sellest ikka mitu korda rohkem aega ... Kusjuures Kuala Lumpurist Saigoni lennates lugesin pardaajakirjast, kus iga Aasia riigi kohta oli selle highlight välja toodud, nt Indoneesias Borobudur, millega ma olen 110% nõus, sest see on tõesti võimas, siis Kambo osas oli kirjas, et pealinna sõjamuuseumi peaks kindlasti külastama. Einoh, tõesti!

Aga inimesed on siin sõbralikud ja vaimukad ning mineviku ebameeldivustest väga palju ei räägita. Tundub, et üritatakse võimalikult valutult need seljataha jätta. Elanikke on praeguseks ligi 15 miljonit ja eelmisel aastal oli Kambot külastanud juba 3 miljonit turisti, kellest 2 käis ka Angkori templeid vaatamas. 

Angkori linn on tõesti muljetavaldav koht isegi praeguses seisukorras, kui ajahammas (eelkõige muidugi kasvavad puud) ja ahned inimesed (eelkõige kodusõja ajal) on oma töö teinud. Kui Angkor Wat on tänaseni maailma suurim religioosne ehitis, siis ülejäänud linna hiilgeajad olid ligi 1000 a tagasi, kus siin elas u 1 miljon inimest, samas kui London oli vaid 50 000 elanikuga puust majakestega küla. Et aga Angkoris on paljud ise käinud, siis ma ei hakka siin pikalt sellest pajatama, sest infot linna kohta saab ilmselt dr Google'i abi kasutadeski omajagu. Kes aga soovib lähemalt lugeda, siis mul on nüüd olemas Angkori kohta üks põhjalik ja ilusate piltidega raamat, mida ma võin vabalt laenutada:) Paar pilti Angkor Watist ma siiski panen, kuigi need ei anna mastaape ikka absoluutselt edasi (ülejäänud pilte näeb aga mu Flickr'is nagu ikka) :)



Enamik siin käinutest soovitas mul Angkoris veeta kolm päeva ja see on tõesti selline optimaalne aeg, et kui üsna pikad päevad teha, siis näeb kõik olulise ära. 35-kraadises kuumuses ja üleni tolmusena järjekordse templi praktiliselt vertikaalsete treppidega varemetes turnimine ning siis tuk-tukiga järgmisesse kohta loksumine on küll paras katsumus, aga Angkor on tõesti iga seal veedetud hetke väärt. Kui aega oleks rohkem, võiks siin ilmselt ka vabalt nädala veeta. Tasub endale kindlasti giid palgata, sest ainult raamatute põhjal jääb enamik infost, tagamaadest, ajaloost, religioonist jmt ikkagi kuulmata.

Erinevalt Vietnamist, kus kõik hinnad on dongides, raha siin vahetama ei pea, sest kõiki asju saab US dollarites osta. Ja hinnad on enamjaolt odavamad kui Vietnamis, nt 1-tunnine massaaž on siin keskmiselt 5 dollarit (saab ka odavamalt ja kallimalt), samas kui Vietnamis küsitakse tunnise jalamassaaži eest vähemalt 10 taala (body massage aga on üldse 15-25 USD-i). Käisime Hanois, Hoi An'is ja mina ka korra Saigonis erinevates kohtades massaažis, aga Siem Reap'i salong on kindlasti üks parimad, sest need tüdrukud saavad tõesti aru, mida nad teevad. Käisime seal paaril õhtul ja julgen seda kohta tõesti soovitada. Koha nimi on Mom Chamnarn Massage ja asub see: Tep Vong street, Sreung Thmey Village, Sangkat Svaydangkum, Siem Reap Province. Behind Sokimex Gas Station, beside Hotel de La Paix. Niimoodi siin tavaliselt aadressi kirjeldataksegi (see siin on salongi visiitkaardilt), sest Kambos ei ole majanumbrid eriti suure tähendusega. Kui keegi neid üldse majale peale riputab, siis on nad tihti suvalises järjekorras ja korduvad. Ühel tänaval võib vabalt olla mitu sama nr-iga maja, samuti võivad nt majad nr 3 ja 4 olla erinevates tänava otstes:)

Elekter on u 20% majapidamistest (enamik neist Phnom Penhis). Kirjaoskus täiskasvanute seas on u 76%, kuigi kooliharidus pidi siin erinevalt Vietnamist olema tasuta. Siingi on nii kooli- kui ka töönädal 6 päeva pikk, aga enamik inimesi töötab üldse ilma puhkepäevadeta. Kirjaoskuse tase tingib ka selle, miks poliitikutest on igal pool pildid ja plakatid. Kui inimene valima läheb, siis ei pidavat tal ees olema mitte kandidaatide nimekirja, vaid hoopis nende pildid.

Phnom Penhi elanikkonna suurus on suhteliselt tundmatu arv. Üks taksojuht rääkis, et seal elab 4-5 miljonit, kellest pooled pidid hiinlased olema ...  Samas üks prantslane, kellega siin pidevalt samadesse restodesse ja baaridesse juhtume, ning kes ise elab oma perega pealinnas, ütles, et see on pisike linn 1,5 miljoni elanikuga. Wikipedia väitel aga on Phnom Penhis u 2,2 miljonit inimest.

Raul ja Ralf, kes on ise Kambos mitukümmend korda käinud, rääkisid, et siin saab absoluutselt kõike raha eest osta ja seda on siinsedki inimesed kinnitanud. Kusjuures sõna "Kambo" ongi mul ka tegelt kaksikutelt külge jäänud (hea lihtne öelda/kirjutada):) Kui tahad siin rikkaks saada, siis tuleb üritada saada hea koht riigiametis. Üleüldise vaesuse taustal paistavad uhked Lexuse jm džiibid, mida siin päris omajagu ringi kihutab, ikka eriti tervalt välja ja nendega pididki sõitma riigiametnikud. Kõik määratud trahvid saavad trahvijad (nt politseinikud) endale. Ja kõiki asju saab osta, nt juhilube, mis igal aastal aeguvad ja mille pikendamine samuti maksab. Kui Siem Reapist ära sõitsime, pidi taksojuht maksma meie eest 4 USD-i politseile. Politsei valvab kõiki linnast väljuvaid teid ja võtab iga turisti pealt raha. Endale ikka:) Kusjuures, see süsteem on nii "hästi" arenenud, et taksofirma omanik andis meile kaasa tšeki (et altkäemaks makstud), niiet taksojuht ei pidanud ise isegi sularahaga tegelema ...

Nendel kambolastel, kes ise v kelle perekonnast keegi rikastesse (naaber)riikidesse (nt Singapur, L-Korea) tööle saavad, tavaliselt kas ehitaja, tehasetöölise v koduablisena, pidi väga vedanud olema. Selleks aga pidi tihe konkurss olema, igasuguseid ankeete vaja täita jne. Loomulikult, õigetele inimestele ka maksta.

Liiklus on siin sama reeglitevaba nagu Vietnamiski, ainult et vähem on mootorrattaid ja rohkem jalgrattaid (ikka oluliselt vaesem riik). Kambos välismaa autojuhiload ei kehti ja nende autorendifirmade, kes pole politseile maksnud, autod võidakse nendega ringisõitvatelt turistidelt konfisekeerida juhul, kui turistist autojuhil pole ostetud kohalikku juhiluba. Enamik autorendifirmasid siiski sellise asjaga ei riski ja maksavad raha ilusti ära. 

Taksod kui sellised ehk tavalised autod on muidugi suhteliselt harv nähtus, sest taksode ülesannet täidavad tuk-tukid ja mototaksod ehk mootorratturid tegutsevad taksojuhtidena. Kuigi liiklus on siin oluliselt vaiksem, st vähem liiklusvahendeid, siis ikkagi eriti ei kipu suvalise tüübiga mootorratta peale istuma, niiet ringi oleme siin ainult tuk-tukiga sõitnud, va pikad vahemaad, kus päris auto on parim valik.

Kõigil tuk-tuki juhtidel peab Angkoris olema seljas nende litsentsinumbriga vest. Kui seda ei ole, tehakse kohe trahvi. Pildil siis meie giid ja tuk-tuki juht, kellega kolm päeva Angkorit avastasime.

Kambol on Vietnamiga nii kommete, toidu (söömiskultuuri) kui ka muude tavade osas väga palju ühist, kuigi elatustase on siin ikka oluliselt madalam. Ja inimeste nahavärv on siin erinevalt Vietnamist ikka hästi tume. Nii head kohvi nagu Vietnamis siin küll ei saa, see-eest aga on kondenspiimaga jääkohv siingi tegija :)

Nüüd aga natukene reisiinfot neile, kel plaanis siia kanti juhtuda. Selleks, et Angkorit külastama minna, tuleb endale poolemiljonilise elanikuga linnakeses nimega Siem Reap hotell leida ja selleks tasub siin nagu mujalgi Aasias kasutada eelkõige Agodat ja AsiaRooms'i. Ma olen neid selle reisi vältel mõlemaid pidevalt kasutanud ja peamine erinevus on see, et Agoda debiteerib ise su krediitkaardilt vastava summa, aga AsiaRooms'i puhul pead hotellis arveldama. Alati tasub aga valitud hotelli kohta ka TripAdvisorist infot lugeda, sest siis on kindel, et tead, mida saad. Meie nt olime Siem Reapis hotellis Hotel 89 Angkor (praeguse nimega Wooden Angkor), millega me olime väga-väga rahul ja mida ma iga kell võin palavalt soovitada. Kogu staff on eriliselt sõbralik ja abivalmis ning hotell laitmatult puhas ja suurepärase koha peal - vaiksel tänaval, aga 5 min jalutuskäigu kaugusel keskusest. Nii personal kui ka külastajad käivad kõik paljajalu ringi, aga kes tahab, saab võtta oma toast sussid ka. Kambos nagu Vietnamis (ja nagu Eestiski:) ) on erinevalt Lääne-Euroopast ja USA-st ikka väga ebaviisakas kellegi koju jalanõudega sisse ronida. Aga seda, et hotelli sisenedes oma jalanõud ukse taha tuleb jätta, näen ka Aasias esmakordselt:) Tee tänavalt hotelli on astmed üle igasuguseid põnevaid kalu täis tiigi. Nende katuseterrass, kus saab maitsvat toa hinnas olevat hommikusööki, on ka tõeliselt armas koht. Nii toas kui ka lobby's on pidevalt saadaval kohvi, tee ja vesi, tuppa tuuakse mõnel päeval puuviljavaagen ja all saad iga kell banaani süüa. Pick- up ja drop off lennu- v bussijaama on samuti toa hinna sees ja sõbrapäevaks kingiti mulle punane roos:) Kusjuures, meie buss hilines Siem Reapi 3 h ja hotelli poolt vastu saadetud tuk-tuki juht oli juba ära läinud, kui kohale jõudsime. Võtsime ise suvalise tuk-tuki ja selle raha maksis meile hotell kinni! Päris uskumatu! Ja parjalt suure rõduga toa nagu meil hind on 20 USD-i ja midagi peale ühe öö eest. Pole üldse paha:) Selle hotelliga, milles siin Sihanoukville'is oleme, on vahe ikka päris suur ja alguses kohe igatsen meie hotelli Siem Reapis ...:) Nüüdseks olen meie omaga siin juba ära harjunud ja eks sellel hotellil ole ka omad plussid, nt hinna poolest on see veelgi odavam.

Homme aga lähme kokakursustele ja teeme lähemalt tutvust Khmeri köögi köögipoolega:) Tundub, et homme hommikuks tuleb kell siiski helisema panna;-) Toredat nädalavahetust kõigile!:)

Kommentaare ei ole: