neljapäev, 19. oktoober 2017

Taipärane tervislik nuudlisalat pehme kookospiimamarinaadis kanaga



Pildil olevad värske ja maitsev salat ning vürtsikas ja mahlane kana valmisid juba juunis  ühe koostööprojekti raames, kuid nüüdseks olen neid juba korduvalt valmistanud. Hea kiire ja lihtne, tervislik ja kerge - ideaalne söök nii õhtuks kui ka lõunaks. Ja mis eriti tore - mehed armastavad seda samuti (jaaaa, salatit ka!):) Mina küpsetan kana enamasti ahjus, sest grilli kuumaks ajada argipäevadel ei viitsi ja retsepti panin kirja juhised, kuidas seda mitut moodi valmistada.

Sellised vürtsikad toidud on fenomenaalsed, sest on väga mõnusad nii suvel sooja ja päikesega kui ka praeguste külmade, sombuste ja tuuliste ilmadega. Üldiselt söön suvel hästi palju värsket kraami, salateid, aedvilju ja marju, kuid praegusel pimedal ja jahedal perioodil isutavad juba soojendavad ja toekamad toidud. Kuigi samas jäätist (eriti gelato’t) söön muidugi iga ilmaga ja igal aastaajal, aga see on ka üks väheseid erandeid, mis reeglit kinnitab;-) Aasiapärased vürtsikad toidud aga on minu jaoks aastaaegade ülesed toidud (huvitav, kas ma mõtlesin just uue väljendi välja?!?):D, mis sobituvad ühtemoodi palava päikese kätte kui ka karmi põhjamaisesse polaaröösse nagu meil siin hetkel on. Vürtsid ja värvid lisaks heale maistele on just need, mida hetkel vaja on - vähemalt minul! Toredat nädalavahetust meile kõigile ja head kokkamist! :)


Hõrk kookospiimamarinaadis kana


Marinaad:
400 ml (1 purk) kookospiima
4 peenelt hakitud küüslauguküünt
2 sl peenelt riivitud värsket ingverit
4 sl magusat tšillikastet
1,5 tl soola
1,5 tl jahvatatud kurkumit
1,5 tl jahvatatud koriandrit

1 kg kana kintsu- või rinnafileed 

Serveerimiseks: laimisektoreid, värsket (hakitud) koriandrit ja Thai Choice magusat tšillikastet või mango-tšillikastet 

Sega kõik marinaadi ained omavahel läbi. Aseta sisse kanatükid (suured rinnafileed lõika vähemalt pooleks), sega läbi ja aseta kas õhukindlasse anumasse või suletud kilekotti vähemalt kaheks tunniks maitsestuma. Veelgi parem, kui kana saaks marineeruda üleöö. 

Eemalda kana marinaadist ja grilli keskmisest kõrgemal kuumusel mõlemalt poolt pruuniks. Et kana ilusti läbi küpseks, oleks rinnafileed vaja kummaltki poolt 5-6 minutit, kintsufileed aga 1-3 minutit küpsetada. Kui ilm grillimiste ei soosi, küpseta kana valmis kas ahjus või prae pannil. Ahjus küpseta 200 kraadi juures u 30 minutit kuni kana on küps ja kuldpruun ning pööra poole küpsetamise ajal kanatükke ümber.

Enne serveerimist lase kanal mõned minutid nö puhata. Haki kana peale värsket koriandrit ning paku juurde laimisektoreid ja vürtsikat kastet, kuhu kana sisse torgata. Kookosmarinaadis grillitud kana sobib ideaalselt ka nuudlisalati lisandiks. 



Taipärane tervislik nuudlisalat 

Salat:
200 g riisi niitnuudleid
2 keskmist porgandit
2 väikest kurki
150 g suhkruherneid
peotäis (hakitud) värsket koriandrit
peotäis hakitud kergelt röstitud maapähkleid või India pähkleid
1-2 sl (musti) seesamiseemneid

Kaste:
2 laimi 
2 sl kalakastet
5 sl magusat tšillikastet
soola (soovi korral)

Kastme jaoks pigista laimidest mahl välja ja sega ülejäänud kastmeainetega läbi. Vajadusel maitsesta soolaga

Aseta riisinuudlid keeva vette ja hoia u 3 minutit või kuni need on pehmed. Loputa üle külma veega, et vältida nuudlite üleküpsemist ja liialt pehmeks muutumist ning nõruta sõelal. 

Puhasta ja riivi või haki peeneteks ribadeks porgandid ja kurgid. Lõika suhkruhernekaunad diagonaalis peeneteks ribadeks. Aseta aedviljad ja nuudlid kaussi ning sega kastmega läbi. Puista peale (hakitud) koriandrit, hakitud röstitud pähkleid ja seesamiseemneid ning naudi koos grillitud kanaga või niisama. 

teisipäev, 17. oktoober 2017

Tervslik ja mõnus ploomismuuti



Kirjutasin sel laupäeval lehes ploomidest, mis on ühed tõeliselt tänuväärsed puuviljad - toitainetest pungil ja suurepärased kokkamiseks, kusjuures sobivad nii soolastesse kui ka magusatesse toitudesse. Olen varemgi neist kirjutanud ja kasulikest omadustest rääkinud, aga materjali on tarkades raamatutes nii palju, et võiks ilmselt ka kolmanda artikli teha, kui sooviks;-) Kuigi kodumaiste ploomide aeg on selleks korraks läbi, siis õnneks on neid vilju meil aastaringselt saada, niiet tasub lisaks smuutile valmistada nt siidist marmelaadi, vürtsikat tšatnitrustikaalset pirukat, maailma parimat sidrunikreemiga ploomikooki või ploome hoopis mee ja kaneeliga ahjus küpsetada.

Kindlasti on püsilugejad kursis minu kirjutamisega Laupäevaleht LP-sse, sest päris sageli jõuab seal avaldatud retsepte ja jutte ka blogisse, kuigi arvan, et umbes pooled lood jäävad siiski vaid leheveergudele. Uskumatu, aga reedel sai EPL laupäevaleht juba viie aastaseks (!) - aeg möödub ikka ülikiirelt! On olnud suur rõõm selle toidulehekülgedesse juba algusest peale panustada ja viimased poolteist aastat suisa igal laupäeval. Iganädalane kirjutamine on ühelt poolt kohustus, teiselt poolt aga puhas rõõm, sest ma ju kirjutan asjadest, mida armastan ehk toidust, veinist ja kõigest nende juurde kuuluvast, jagan oma retsepte ning reisi- ja restoranimuljeid.

Laupäevases lehes olnud ploomismuuti ja imehea martsipaniga kook aga valmisid mul juba septembris, kui ka Eestis veel ploomipuud viljadest lookas olid. Meelepärast piimatoodet võid vabalt ka rohkem lisada (kuni 400 g), kui sulle meeldib vedelam smuuti. Minu jaoks on 300 g täiesti piisav, sest eelistan paksema konsistentsiga mahedikke. Külmkapis seistes pakseneb smuuti tänu banaani ja ploode suurele pektiinisisaldusele veelgi, niiet saab suisa lusikaga süüa.

Vaja läheb:
10 ploomi
1 suur küps banaan
1 sl lina- v kanepiseemneid (soovi korral)
300 g maitsestamata AB Skyr jooki, keefiri või rjaženkat
200 g (külmutatud) musti sõstraid

Lõika ploomid pooleks, eemalda kivi ja haki veel väiksemaks. Tükelda ka banaan ja aseta kõik asjad kannmikserisse ning töötle ühtlaseks.

laupäev, 14. oktoober 2017

Jõhvikamoosi, kohupiimakreemi ja tatramüsliga magustoit ning tervissegu


Jõhvikamoos on eriti lihtne valmistada, vähemalt juhul, kui seda teha nii nagu mina teen ;-) Koos kohupiima-toorjuustukreemi ning krõbeda toortatrast ja pähklitest valmistatud granola'ga on see aga üks eriliselt mõnus magustoit (paigas on nii magusus kui ka hape, kreemisus ja krõbedus). Soovitan proovida ;-)

Kirjutasin eelmisel nädalal Laupäevaleht LP-s jõhvikatest ja nende kasulikkusest, sest kuremari on üks väärtuslikumaid marju. "Jõhvikas - väärtuslikeim metsamari” - just sellist pealkirja kandis 1989. a ilmunud ajalehe artikkel, mille väljalõike ühe marjadest rääkiva “targa” raamatu vahelt leidsin. Hakates kirjutama toiduteemalisi lugusid, on mul tavaks sirvida erinevaid teemat käsitlevaid teoseid, millest suur osa pärineb mu kadunud vanaisa, metsateadlase Harald Rebase kogust. Kuna tal oli kombeks välja lõigata või paljundada ka asjalikke teaduspõhiseid artikleid, siis on raamatute vahel alati igasugust põnevat lugemist veel lisaks.

Peamiselt rabas, aga ka rabastuvais metsades, siirdesoodes ja kinnikasvavate järvede kallastel kõikjal Eestis leiduvale jõhvikale annavad punase värvi värvained - antotsüaanid. Jõhvikas, igihaljaste roomavate kääbuspõõsaste perekond kanarbikuliste sugukonnast, on tuntud rahva seas ka kui kure-, raba- ja soomari. Harilik jõhvikas, ladina keeles Oxycoccus palustris (tuleneb sõnadest oxys - hapu, kokkos- mari ja palustris - koos kasvav) kasvab “kõhuli” - tema roomavad varred kinnituvad kasvupinnasesse pikkade juurte abil.

Jõhvikamarjad sisaldavad 3-5% suhkruid, 3-4% orgaanilisi happeid (sidrun-, bensoe- ja ursoolhapet), askorbiinhapet, viite flavonoidi, glükosiide, pektiin- ja värvaineid, 14 aminohapet ning mikroelemente (eriti joodi, kuid ka rauda, mangaani ja tsinki). Eriti märkimisväärne on kuremarjade puhul bensoehape, millel ja mille sooladel on nii mikroobe hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime. Seetõttu säilivad jõhvikad ja nendest tehtud hoidised väga hästi.

Muuhulgas jagasin LP-s ka oma tervisesegu retsepti, mida ma ise igapäevaselt vähemalt ühe lusikatäie võtan. Selleks läheb vaja:

400-500 g jõhvikaid
2 keskmist sibulat (200-250 g)
2 küüslauku (150-200 g)
1 sidruni mahl
350-500 g mett

Koori sibul ja küüslauk ning lõika väikesteks tükkideks. Aseta koos kõigi asjadega kannmikserisse ja töötle ühtlaseks.  õhukindlalt suletavasse anumasse (purki) ja hoia külmkapis.

Jõhvikamoosi, toorjuustu-kohupiimakreemi ja tatra-granola'ga magustoit


Jõhvikamoos

Kui kasutad moosisuhkrut, siis ära kauem keeda, kui retseptis kirjas, sest muidu pektiini mõju väheneb. Arvesta sellega, et moos pakseneb jahtudes. Kui soovid moosisuhkru asemel keedises aga tavalist suhkrut kasutada, siis võta seda 600 g asemel 1 kg, aseta kohe koos marjadega potti ja keeda nii kaua, kuni moos pakseneb.

1,2 kg jõhvikaid
600 g moosisuhkrut

Aseta marjad koos 5 dl veega potti ja lase keema tõusta. Alanda kuumust ja keeda pisut, kuni jõhvikad hakkavad katki praksuma. Lisa suhkur ja sega kuni see lahustub. Lase moosil madalal kuumusel 10-15 minutit keeda aeg-ajalt segades ja vahtu eemaldades. Keera kuumus maha, lase moosil u 10 minutit potis seista, eemalda vaht ja tõsta seejärel steriliseeritud purkidesse.

Krõbe tatra-granola

100 g toortatratangu
5 sl (gluteenivabu) kaerahelbeid
50 g röstitud ja kooritud sarapuupähkleid
3 sl naturaalset kakaopulbrit
näpuotsatäis soola
3 sl vedelat mett või vahtra-, muscovado või suhkruroosiirupit
3 sl kookosõli

Sega tatar kaerahelveste, jämedalt hakitud pähklite, kakao ja soolaga läbi. Teises kausis sega mesi või siirup sulatatud kookosõliga, vala vedelik kuivainete hulka ja sega ühtlaseks. Laota puru ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 160 kraadi juures 15 minutit. Sega läbi ja küpseta veel 10 minutit. Isegi kui granola ei tundu olevat veel piisavalt pruunistunud ja aromaatne, siis ära kauem küpseta, sest muidu on oht see ära kõrvetada. Jahtudes muutub segu piisavalt krõbedaks, niiet muretseda ei ole vaja. Lase granola'l jahtuda enne serveerimist.  

Toorjuustu-kohupiimakreem:
400 g toasooja toorjuustu või 
300 g toorjuustu ja 100 g maitsestamata jogurtit või hapukoort
200 g vanillikohupiima
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Sega kõik komponendid visplit kasutades ühtlaseks kreemiks, kata kauss kilega ja aseta kuni serveerimiseni külma.

Võta neli kaussi, pokaali vm anumat ja aseta igasse ühte neist kreem, puista peale granola't ja tõsta jõhvikamoosi. Jaga ülejäänud kreem võrdselt sinna peale, seejärel granola ja nirista veel moosi.

Ülejäänud tatra-granola't säilita õhukindlas anumas toatemperatuuril (säilib u 2 nädalat) ja kasuta magustoitude või hommikusöögi lisandina. Eriti hea on see koos maitsestamata jogurti või kohupiimakreemiga, millele on lisatud värskeid marju.

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Mõned toredad kohad Londonis



London mulle ikka hullult meeldib!!! Seal on lihtsalt nii kirev elu, ohtralt ägedaid vaatamisväärsusi, superhäid muuseume, tohutu palju igale maitsele söögikohti ja üliäge vaib. Londonist on saanud viimastel aastatel üks toidusõprade mekasid, niiet see iganenud arusaam, et Inglismaal on halb toit või et nn pubitoit ei kõlba süüa, tasuks ära unustada;-) Tuleb lihtsalt õigetes kohtades käia, õigete inimestega suhelda ja neilt nõu küsida, mitte kesklinna turistilõksudesse lasta ennast eksitada ... Üks adekvaatne soovituste nimekiri on näiteks siin. Järgmiseks korraks külastamiseks jäid aga Angela Hartnett’i kohad, kellega ma just Londonis olles BBC kanalil intervjuud nägin. Ja tundub, et nt see pubi tasub ka kindlasti kavasse võtta eriti neil, kes pole veel aru saanud et nn pubi- ja tänavatoit ei tähenda alati junk food’i, vaid võivad olla korralikust toorainest ja väga maitsvad. Isegi Michelini tärne antakse üha rohkem tõsiselt hea toidu alusel ja “sellistele” kohtadele, mitte ainult valgete linadega peenetele restodele;-)

Kuigi olen Londonis juba korduvalt olnud ja alati vähemalt nädala (üks kord suisa kaks nädalat korraga), siis kahel viimasel korral (eelmisel nädalal ja kevadel) tahtsin teha hoopis teisi asju. Kaheksast päevast jäi aga väheks, et igale poole jõuda, kuhu plaanisime minna. Ja seegi kord jäid osad asjad kripeldama, niiet ongi jälle põhjust tagasi minna:) Oleksin ühe postituse juba kevadel ära teinud, aga just siis, kui olin lõpuks saanud lisaks pikale jutule ka praktiliselt kõik fotod blogisse laadida, kustus postitus ära. Ma olin tõeliselt õnnetu, sest see oli päris pikk aeg, mis ma selle kirjutamisele olin kulutanud, ja kõike seda taastada enam ei õnnestugi. Loodame, et seekord läheb paremini:)

must-muuseumide nagu seda British Museum, National Gallery, Tate Modern, Tate Gallery jt asemel, kus ma niikuinii olen juba korduvalt käinud, tahtsin viimastel kordadel avastada midagi uut. Londoni kunagisel linnamüüril olev Museum of London annab väga huvitava ülevaate Londoni linna ajaloost ja on tõeliselt põnev; muuseumi juures on ka hea toiduga pubi, kuhu pintsaklipslased pärast tööd tulevad õlut jooma, niiet õhtupoole on suur ruum päris tihedalt rahvast täis. Seal saab ka muideks klaasiga šampanjat, millega end eksponaatide uudistamise vahel turgutada;-)


18. sajandist pärinevad majas asuv Geffrye muuseum oli ka äge ja selle avastasin ausalt öeldes lihtsalt kaardi pealt, kui vaatasin, kas meil mõni vaatamisväärsus ka koduümbrusesse jääb. Lisaks huvitavale kollektsioonile oli muuseumil ka suur imearmas õitemeres aed


Ja viimane tore “avastus” oli meie seekordse elamise (Kensingtoni aedade) juures, Hollandi pargis asuv disainimuuseum, kus tasub kindlasti vaadata lisaks püsikollektsioonile ka ajutisi näituseid. Meil vedas, sest parajasti sai nautida ülevaadet Kalifornia disainist, mis on tänapäeval ilmselt üks meid enim mõjutanud piirkond sest sealt on ju Apple, Google’i jt meie igapäevaste (eluks vajalike) asjade kodu. Muuhulgas näeb ära ka isesõitva auto, mis on humoorikalt kokku pandud legendaarse chopper’iga, kuna mõlemad sümboliseerivad vabadust - üks 60-ndatel, teine praegu ... :)


Lisaks saab pildi ette ka Silicon Valley kohalikust ökosüsteemist, mille hoomamine teatavasti kõigile (ka seal tegutsevatele isikutele) suurt peavalu valmistab ...:D



Kahjuks meie lemmik muusikali, Queeni loomingul põhinevat "We Will Rock You", mida oleks tahtnud uuesti vaadata, enam ei mängita, kuid see-eest leidsime kaks teist lahedat etendust, mida julgen ka soovitada. Michael Jacksoni talendi asutajatel tasub vaadata tema loomingul baseeruvat   muusikali "Thriller", mis oli nagu Jacksoni kontsert (mis ka mulle väga meeldis) suurepäraste solistide ja üliägeda koreograafiaga. Samanimelise Hollywoodi filmi järgi tehtud "School of Rock" on aga Webberi loodud helikeelega muusikal ja minu arust veelgi ägedam. Soovitan muidugi ka algset filmi vaadata, mille Jack Black peaosas mängib. Mitmetele etendustele saab samal päeval ka soodushinnaga pileteid, kuid kahjuks mitte Londoni uues teatris mängitavale muusikalile "School of Rock"'. Kuid samas on see igati ka oma kõrget hinda väärt ja loomulikult võib istuda ka tahapoole - siis tegelikult võib pileti väga odavalt saada, kuid muusikat kuuleb ju ikka sama hästi. Kuna olime  filmi näinud, siis teadsime, et tahame ka muusikali näha ja ausalt öeldes võiksin seda vabalt teistki korda vaadata - eriti ägedad olid superandekad lapsed, kes mitte ainult ei laulnud hästi, vaid ka kõiki instrumente ise live's mängisid. Ja pisarad sai ka voolama ... Muuseas, teatripuhvetis on erinevas suuruses šampanjapudeleid, mida saab koos klaasidega etendusele kaasa võtta, kui privaatses loožis istuda (mida me ka Thrilleri ajal tegime) või vaheajaks ette tellida - seda võimalust kasutasime rokikooli etendusel, sest seal me istusime kohe keskel 5. reas lava ees.


Nagu ikka, üritan käia söögikohtades, mis on eemal kesklinna turistilõksudest, kus on kohalik vaib ja  väga hea toit. Eelmisel korral mai kuus, kus usaldasin oma nina ning tuttavate ja ekspertide soovitusi, läks meil selles osas eriti hästi, kuigi kahjuks kõigist ei jõua kirjutada. Aga mõned vihjed ikka annaks - ehk on kellelegi abiks :)

Londoni söögikohtade skeenel on aga toimunud kaks olulist muudatust. Esiteks saab peaaegu igas restos nüüd ka pokaaliga šampanjat nautida ja teiseks on paljudes paremates söögikohtades sourdough ehk haputaina sai, mis oma krõbeda kooriku ja hapuka sisuga on minu jaoks vastupandamatu. Kui ma kevadel nädal enne Londonit Pariisis olin, siis arvasin, et tegin seal saiasöömise rekordi, aga võta näpust - nii palju saia nagu viimasel kahel korral Londonis, pole ma vist kunagi elus ühe nädala jooksul söönud, isegi ühelgi Itaalia ja Prantsusmaa reisil vist mitte:D Kuigi ma väga armastan ka värsket krõbeda koorikuga baquette'i, siis korralik ja värske sourdough sai on aga lihtsalt eriti hea!



Tartus asuva armsa ja väga hea kohviga (kusjuures ube röstitakse kohapeal) kohakese Karlova Kohv perenaiseks olev tore Laura saatis mulle samuti mõned väga head lingid (nt see ja see) ja lisan need ka siia - toidusõbrale kindlasti abiks selles suure linnas;-) Laura saadetud nimekirjas soovitatutest sai kevadel ära proovitud St John, mis niikuinii plaanis oli - kuna see oli kodu juures, siis käisime seal suisa rohkem kui korra. Seekord aga nautisime Portobello Garden Italian Cafe lihtsaid Itaalia toite, lahedat itaallaslikult sõbralikku teenindust ja ägedat eklektilist interjööri, enamik klientegi olid itaalia keelt kõnelevad. Sinna kohvikusse muideks saab sõna otseses mõttes pugeda riidevirnade vahelt läbi ja kui poleks teadnud, et selles kohas kohvik asub, siis poleks osanud otsida :)


Nagu ühel eelmistest kordadest, kui olin Londonis koolitusel, otsustasin eelviimasel korral hotelli City idaossa võtta (viimasel koolituse ajal elasin juba Notting Hill'is). Ümbruses oli nii palju ägedaid kohvikuid, baare, restosid ja klubisid ning elu kees sõna otses mõttes. Seekordses Hyde Park’i lähedal asuvas Hiltonis on muidugi tunne nagu oleks hoopis teises linnas ja kohas, sest siin ümbruskonnas on ikka juba üsna turistikas õhkkond. Samas aga on palju toredaid kohti (viimasel õhtul kutsusid sõbrad meid nt sellesse Dim Sum’i kohta, mis oli täitsa hea) ja muuseume vaid jalutuskäigu kaugusel ning seekord siis veetsime rohkem aega Notting Hill’is ja laupäeval jalutasin ringi Portobello turul. 

Üks eelmise korra avastusi oli Tramshed - vanasse trammi elektrivõrgu generaatorjaama ehitatud laheda atmosfääriga resto on hoolimata oma ruumikusest pidevalt puupüsti rahvast täis. Väga head liha- ja kanaroad, korralik veinivalik ning lisaks sain seal mõnusat tammevaadis laagerdunud siidrit.


Samal tänaval asuv Itaalia resto Bottega Prelibato jättis ka väga hea mulje ja sinna tuleb kindlasti koht ette bronnida. Pastat tehakse ise ja selle kohta on olemas ammendav nimekiri ka trükitud kujul. Tahvlile kirjutatud menüü on igapäevases muutumises vastavalt hooajale. Ülitore itaallastest personal ja hea toit, veeresin restoranist õhtul koju nagu tavaliselt Itaaliaski, sest kõike oli vaja ju proovida ja portsud on suured :) Esimesel pildil eel-, teisel juba pearoad



Soovitan ka Korea tänavatoidu kohta On the Bab, mille juhuslikult avastasin. Enamiku ajast oli selle ukse taga järjekord. Hiljem guugeldades avastasin, et see on ka Londoni parimate Korea kohtade hulka valitud ja et sellel on veel kolm söögikohta teistes piirkonades. Soovitan! Pildil grillitud veiseliha bulgogi ja vürtsikas kana, lisaks ekstraportsjon kimchi't ja Koreast pärit toiduga hästi sobiv õlu

Kohvik ümber nurga oli eriliselt hubane ja armas ning üllatsulikult kohtasime seal ka lähedal asuvas muusikakõrgkoolis õppivaid Eesti tüdrukuid, kes meiega rääkima tulid, kui eesti keelt kuulsid. Ütlesid, et seal linnaosas eestlasi ei kohta, niiet veel üks põhjus City idaosa ägedate kohvikute, söögikohtade, baaride ja ööklubidega piirkonda külastada;-)


Legendaarse koka Fergus Hendersoni restodest St John käisime meie samanimelisel tänaval (Smithfieldi turu juures) asuvas esimeses kohas. Restosse minekuks bronnisime laua, aga resto ees olevasse lihtsasse baari saab pmst igal ajal istuma minna, et süüa kergemaid asju ja nautida suurepäraseid jooke. Kui laudades pole kohti, saab olla baarileti ääres. Mulle eriti meelis nende maja šampanja Premier Cru Blanc de Blancs (spetsiaalselt tehtud etiketiga nagu pildilt näha), niiet ma muid asju üldse ei proovinudki, aga P kiitis vaadiõllede valikut ja kvaliteeti


Nii baar kui ka resto on lihtsad peenutsemiseta ja liigsete atribuutideta kohad, kus on väga hea toit ja mõnus olemine. Toidud on suures osas igasugustest subproduktidest, sh kuulus luuüdi roog, millega peakokk “abielus” on :D



Suus sulavat terriini sai võetud nii enne magustoite kui ka järgmisel päeval baaris



Juustuvalik baaris on selline; magustoitudest soovitan kindlasti proovida jäätiseid (minu lemmik on kohvijäätis) isegi siis, kui tundub, et enam ei mahu ja kõht on niigi juba väga täis :)


NAC oli lahe koht peenes linnaosas Mayfair, kuhu meid kevadel reisi viimasel päeval sööma viidi. Jättis hea mulje ja julgen soovitada. Minu tuunikala poke oli väga hea, teise kõik kiitsid ka oma toitusid ja desserte tasub samuti proovida :)




Thomas Burberry kohvik on mõnus koht aja maha võtmiseks Regent street'il jalutades ja poodides käies. Kuigi hinnad on asukohale kohased, käisime sal suisa kaks korda, nautides ühel korral lisaks šampanjale ka eelroogi.



Legendaarsele kokale Ottolenghile kuuluv NOPI on väga lahe resto SOHO piirkonnas, kuid erinevaid  söögikohti on tal mujalgi linnaosades. Käisime seal lõuna ajal, mil oli võimalik laud saada ka bronnita, kuigi söögikoha mõlemad korrused olid puupüsti täis ja pärast meid tulnud mitmed inimesed ukselt tagasi saadeti. Alustuseks toodi lauda aedviljad, õli ja krõbeda koorikuga sourdough sai, mida sai juba šampanja kõrvale näksida; järgmise pokaali jõime juba pardi ja kammkarpide kaaslaseks. NOPIst sain kaasa autogrammiga kokaraamatu ja plaanin kindlasti teinekordki külastada - Ottolenghi on üks neist kokkadest, kelle käekiri mulle tohutult meedlivad. Tema retseptid on ülihead ja kõik proovitud toidud olid tõeliselt maitsvad. Koos St Johniga kindel lemmik :)



teisipäev, 3. oktoober 2017

Tatrapliinid õrnsoolalõhega (graavilõhega)


Nagu sõrnikudki meeldivad ka pliinid mulle tohutult - sellest olen isegi blogis juba korduvalt kirjutanud:) Tatrajahust soolased kohevad pannkoogid on ideaalne brunch’i toit, aga samas sobivad pmst igaks elujuhtumiks, kuid eriti hästi siiski minu arvates koos kalamarja ja šampanjaga;-) Üks mu pliiniretseptidest (eriti lihtne) on olemas mu viimases raamatus, kuid nüüd saan lõpuks blogisse ka õlletainaga variandi lisada, mille retseptiga olen päris palju vaeva näinud. Kusjuures, allolev lugu koos retseptidega ilmus juba paar kuud tagasi Laupäevaleht LP-s, sest suvel avastasin, et lisaks kõigele muule on pliinid koos lõhega ka ideaalne piknikute ja aiapidude roog:)

On ajatuid klassikuid, mis on alati populaarsed ja sobivad serveerimiseks igal ajal ja igas olukorras olgu see siis pidulik sündmus või lihtne sõprade, kolleegide või perega koosviibimine, suvine brantš, aia- või terrassipidu. Üks sellistest roogadest on õrnsoola lõhe pehmete tatrapliinidega, mille puhul ei ole ilmselt kunagi vaja muretseda, et midagi üle jääb, sest külmalualt on need suupisted esimese asjana kadunud. Roog sobib nii pitsi viina kui ka klaasi šampanja kõrvaseks, kergetest valgetest ja roosadest veinidest rääkimata.
Kuigi skandinaaviapärasest kirjapildist (gravlax, gravad lax) tulenevalt on rahvasuus sageli kasutusel sõna “graavilõhe”, on õige eestikeelne mõiste siiski “õrnsoola lõhe”. Tegusõna “gräva/grave” tähendab üldsegi matmist ja kaevamist ning on kasutusel ajast, mil lõhe (lax) säilitati maa sisse kaevatud aukudes soolaga kaetult, et seda külmumise ja riknemise eest kaitsta. Nüüd keegi enam seda meetodit ei kasuta, küll aga “maetakse” kala soola ja teiste maitseainete alla. Niiet sellist asja nagu lõhe “graavimine” ei ole eesti keeles, lõhe ikka soolatakse ;-)
Meie idanaabrite toidualault pärinevad tatrajahu pannkoogid on muutunud viimasel ajal eriti populaarseks - pisikesi suupisteid pliinide ja kalamarjaga võib leida nii New Yorki peenetelt koktelipidudelt kui ka uhkete restoranide menüüdest. Erinevalt sõrnikutest, mis sarnaselt teiste kohupiimamaiustega on jahtununa paremad kui soojana, on pliinid parimad just otse pannilt tulnuna, mil need on veel eriti aromaatsed, pehmed ja kohevad. Lisaks kalamarjale ja õrnsoolalõhele sobib tatrajahust pannkookide juurde väga hästi suitsukalasalat. Hästi sobib pliinide lisandiks hapukoor, peenelt hakitud punane sibul, värske till ja murulauk.

Kui soovid gluteenivabu pliine, siis kasuta gluteenivaba õlut ja toortatrajahu. Kui aga nisujahu tervislikel põhjustel (tsöliaakia või allergia) vastunäidustatud ei ole, siis asenda pool tatrajahust nisujahuga. Sellisel juhul on tulemuseks eriti kohevad ja õhulised tatra-pannkoogid.

Soovitan kindlasti kasutada heledat õlut - tume õlu sobib küll šokolaadikookidesse, aga küpsetiste (nt krõbeda koorikuga õllesai või suus sulav juustuga õllesai) sees on hele õlu parem. Sellest kogusest saab u 35-40 keskmise suurusega pliini.


Kohevad tatrapliinid õllega


1,5 dl piima
350 g toortatrajahu
11 g (1 pakk) kuivpärmi
3,3 dl (1 pudel) toasooja heledat õlut
3 muna
2 sl (pruuni) suhkrut
1 tl soola

Soojenda piim nö käesoojaks. Sega 100 g sõelutud jahu ja pärmiga, seejärel sega läbi sooja piimaga. Vala juurde õlu, sega läbi ja jäta tunniks ajaks toatemperatuurile seisma.

Sega munakollased, seejärel ülejäänud 250 g sõelutud ning soola ja suhkruga segatud jahu taina hulka. Vahusta munavalged ja sega need õrnalt kolmes osas tainasse. Kuumuta pannil õli, tõsta supilusikaga pannile meelepärase suurusega koogid ja prae keskmisel kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Sinepikaste
Õrnsoola lõhe juurde traditsiooniliselt serveeritavat sinepikastet, millest on tohutu hulk erinevaid versioone, nimetataksegi rootsi keeles gravlax-kastmeks, Taanis kannab see aga otsetõlkes nimetust “rebasekaste". Äkiline magusapoolne kaste on ideaalseks kaaslaseks teistelegi kalaroogadele, kuid väga hea ka grillitud toitude ja värske kartuliga.

4 sl mahedat sinepit
4 sl pehmet pruuni suhkrut
3 sl õuna- või valge veini äädikat
0,5 tl soola
4 sl rapsiõli
Suur punt (u 100 g) peenelt hakitud tilli
Sega visplit kasutades ja kergelt vahustades kokku sinep, suhkur, äädikas ja sool, seejärel vahusta vispliga sisse õli. Eemalda tilli jämedad varred, haki till peenelt ja sega kastme hulka.




Lihtne soolalõhe viinaga

Eestlased lisavad kalale enamasti rohkelt soola ja vähe või üldse mitte suhkrut, kuid klassikaline Skandinaavia soolalõhe on tegelikult pisut isegi magusam kui soolasem. Minule meeldib kõige enam, kui soola ja suhkrut on täpselt ühepalju. Kindlasti kasuta jämedat meresoola vältimaks kala liigset soolasust. Lõhe võiks aga olla võimalikult ühtlase paksusega, et tulemus oleks parim. Õrnsoola lõhe puhul on eelistatud valge pipar, aga sobib ka must või roosa.

Üldjuhul soovitatakse lõhet soolamarinaadis hoida 48 h, mõned isegi kolm päeva, aga tegelikult saab ka 12-24 tunniga juba väga maitsva tulemuse. Kui kasutada viina nagu mina seda teen, siis tegelikult ei tasugi pikemalt kui 24 h lõhet marinaadis hoida, sest muidu teeb alkohol pealispinna pisut kõvaks. Samasugune efekt on ka tsitruste mahlal, sest nendes olev hape hakkab kala koheselt “küpsetama” nagu näiteks ceviche puhul. Ööpäev seismist aga tagab pehme tekstuuri ja õrnema meki nii, et ka kala enda maitset on tunda. Intensiivsema ja soolasema maitse austajatel aga tasub lõhet kauem marinaadis hoida.

Kuna õrnsoolatud kala süüakse ära toorelt, saab kasutada vaid väga värsket kala. Soolatud kala tuleks tarbida viie päeva jooksul, kuid reeglina saab see alati olenemata kogusest enne otsa. Külmkapis hoia õrnsoola lõhet õhukindlalt suletud anumas.

Serveeri õrnsoola lõhet röstitud rukkileiva või saiaga, sidrunisektorite, hakitud tilli ja muruluagu ning värskelt jahvatatud musta pipraga. Sobib suurepäraselt ka värsketesse salatitesse või (tatra)pliinidega nautimiseks.


u 1 kg kaaluv lõhefilee
punt tilli
ühe sidruni riivitud koor
1 dl viina
2 sl jämedalt purustatud valge või musta pipra teri
2 sl meresoola
2 sl (pruuni) suhkrut

Eemalda kalal pinsettidega keskosast luud. Haki till jämedalt ning sega sidrunikoore ja viinaga. Vala pool segust alusele, aseta sellele kala nahapool all ja seejärel laota ühtlaselt fileele kõik ülejäänud ained ehk ülejäänud pool viinasegu ning purustatud pipraterad, sool ja suhkur. Piprateri saad purustada kas uhmris või lõikelaual noaga lapiti peale vajutades.

Kata kala toidukile või küpsetuspaberiga ja aseta sellele peale taldrik, millele omakorda pane raskuseks mõni purk vms. Aseta 6-12 tunniks külmkappi. Võta kala välja, keera ümber nii, et nahapool on üleval ja aseta uuesti 6-12 tunniks külma. Tee kala pealispind majapidamispaberiga puhtaks, eemalda nahk ja lõika filee terava noaga nurga all õhukesteks viiludeks.



esmaspäev, 25. september 2017

Lehtkapsahummus, Biomarket ja Balti Jaama turg



Balti Jaama Turg on toidusõbra jaoks suurepärane koht, kuhu ise peaaegu igapäevaselt satun. Kahjuks on seal aga vähe nö päris talupidajaid ja enamik müüjaid müüb enam-vähem ühesuguse hinnaga samade hulgimüüjate suures osas välismaa päritolu aed- ja puuvilju ning marju, kuid vahel leiab ka ausat kodumaist talukaupa ja tühjade kätega turult lahkuma pole siiani kordagi veel pidanud:)

Väga tore on Balti Jaama turu kiirtoidutänav, samuti on palju mõnusaid toiduputkasid. Eks igaüks peab ise oma lemmikud välja selgitama ja ühtegi sellist eredat must-visit kohta otseselt minu arvates ei ole, kuid paljudes on lihtsalt häid või väga häid asju:) Söögikohad on mul endal tegelikult veel suurelt osalt proovimata, sest suvel, kui turuletid on heast ja paremast värskest kraamist lookas tundub kuidagi kohatu minna (kiirtoidu)restosse sööma. Pole lihtsalt isu, kui ise saab kodus erinevatest viljadest nii palju häid asju teha, uusi retsepte katsetada ja vanu lemmikuid valmistada - küll sügisel ja talvel jõuab kõik need söögikohad ära ka proovida ;-) Need kaks, mida aga olen juba proovinud ja võin ka soovitada, on Väikese Gruusia soojad suus sulavad kohapeal valmistatud kergelt vürtsise liha- või juustutäidisega hatšapurid ning Baojaama imemaitsva veiselihaga bao’d. Mõned küll nurisevad bao saia hammaste külge kleepuva tekstuuri üle, aga mind ei ole see küll häirinud ega söömisel probleemiks olnud :)



Turul on olemas kala- ja lihahall, samuti otse Itaaliast saabuvat toidukraami pakkuvaid kohti, Muhu Pagar jms. Eks ketipoed nagu nt Juustukuningad ja Kalevi kommipood on sellised nagu igal pool - lihtsalt minu jaoks on see tohutu suur eelis, et ma ei pea enam kuskile nende külastamiseks sõitma, vaid need on kohe mu kodu juures (5 min jalutada). Lisaks saan ma tavaliselt lilledki nii koju kui ka külla viimiseks enamasti turult; Kaberneeme kandis kasvatatud liiliad on minu arvates siin eriti kvaliteetsed ja kaua kestvad


Ka suure Biomarketi poe leiab, mille teeb eriliseks see, et seal on kõik mahe:) Alates kvaliteetsest Dr. Hauschka kosmeetikast, mille hulgast minulgi mõni asi vannitoas riiulil, lõpetades kohapeal valminud värskete lõhnavate pagaritoodete ja küpsetistega. Ja lisaks ka veinid, kusjuures seal proovitud valge Pinot Grigio üllatas väga meeldivalt oma maitsega, niiet ei tasu organic märgistusega/biodünaamilisi veine üldse alahinnata! Ka hinna poolest ei ole nüüd üldse kallimad, vaid pigem jäi mulje, et vägagi rahakotisõbralikud. 

Eriti meeldib mulle aga Biomarketi poliitika pakendite osas. Tõeliselt südantsoojendav on näha, et mitte iga pisikest asja ei panda kilekotti, vaid kasutusel on paberkotid, samuti korduvakasutatavad pakendid. Mulle üldse ei meeldi, kui palju kilekotte ja plastikpakendeid pidevalt suures koguses mõttetult võetakse ja kohe ka ära visatakse ... Kusjuures, isegi kohv on Biomarketis 50 senti soodsam, kui sinna oma topsiga minna;-) Mulle on selline asi ääretult sümpaatne ja võimalust pidavat kasutama paljud selle maja töötajad, kes alati oma kruusiga all poes käivad:) Tõeliselt armas! See on tegelikult üks neist väikestest asjadest, mida saad meie koduplaneedi heaks teha, aga kui me kõik kasvõi ühte asja oma käitumises muudaksime, siis oleks see kokkuvõttes juba suur samm edasi!

Ja kohvist rääkides - see on Biomarketis väga hea! Mahedad oad (eranditult kõik on sertifitseeritud organic) on röstitud Tartus Karlova Kohvis ja kohapeal on väljaõpetatud teenindajad, kes oskavad neid ka õigesti kasutada. Olen sealt mõned korrad kohvi ostnud ja see on mulle alati väga meeldinud, kuigi minu lemmik-koht, kus ma ikka väga sageli endale kohvi kaasa haaran, on hoopis allpool ja see on Surfcafe. Esiteks on neil kasutusel kvaliteetsed Coffee People’i oad ja teiseks saab filtrikohvi, mis on minu uus suur lemmik. Plaanin endalegi koju nii chemex’i kui ka korraliku filterkohvimasaina osta, et saaks ainult filtri abil valmistatud joogile üle minna. Kirjutasin filterkohvi eelistest ka Laupäevaleht LP-s kohviloo juures ja ei hakka hetkel sel teemal pikemalt peatuma, aga lihtsalt mainin lühidalt ära, et filtri abil valmistatud kohv on puhtaima maitsega ja samas ka kõige tervisesõbralikum. Kõik kohvi enda imelised nüansid tulevad läbi filtri tehtud kohvi puhul väga hästi välja ja ausalt öeldes viimasel ajal joon masina- jm kohvisid vaid siis, kui filterkohvi ei saa. Kuigi Balti jaama taga, aadressil Kopli 6 superveinivalikuga Time To Wine baari ja poe kõrval on lahe disanipood Nordic Design Home, kus samuti on väga hea kohv, mis on valmistatud Läti väikeses röstlas röstitud ubadest. Need kolm kohvimüüjat on mu lemmikud ja neis kõigis on tõesti väga hea kohv, kuid tegelikult saab kohvi veel paljudest teistest kohtadest, niiet kofeiinipuudus Balti jaama turul ega selle läheduses küll kedagi kimbutama ei peaks ;-) 

Biomarketist saab kaasa osta väga häid pagaritooteid, mis on valmistatud mahedast toorainest ning millest paljud on ka gluteenivabad, aga kindlasti soovitan proovida nende värsket võiroosi. See on lihtsalt jumalik - pealt krõbe, seest pehme ohtra võiga küpsetis! Samuti on neil suur valik väga maitsvaid hummuseid.

Kui mina keedan tavaliselt korraga ära alati terve paki (500 g) kikerherneid, siis Biomarketis on see võlu, et saad osta just täpselt endale vajaliku või meelepärase koguse ning poolikult pakki ei jää lihtsalt kappi seisma. Sama on muideks ka värskelt jahvatatud jahude ja õlidega, mida kõiki nii oma pakendi kui ka korduvkasutatava Biomarketis oleva nõuga saab mugavalt just täpselt paraja koguse koju viia. Nii täistera jahude, mis on võrreldes rafineeritud jahudega õlirikkad, samuti toiduõlidega on see mure, et need kipuvad kiirelt rääsuma eelkõige valguse ja õhu mõjul, niiet mida väiksema koguse korraga saab osta, seda parem.


Siiani olen alati teinud hummust oma vana hea retsepti järgi, sest see on juba klassikaliselt nii hea, et lisandid tunduvad liigsed. Seda enam olin Biomarketis üllatunud, kui mõnusad võivad olla erinevate maitsetega hummused alates spinatist ja brokolist lõpetades röstitud sibulaga. Ja Biomarketis on need ka väga mõistliku hinnaga ehk väidetavalt ligi poole odavamad kui mõnes teises kohas, kus neid kohapeal tehaks ja müüakse. Kuna ma pole kunagi elus ise poest hummust ostnud, siis ei saa seda väidet ei kinnitada ega ümber lükata, kuid juba maitse osas tasub kindlasti vahel kiirel õhtul ise iga pisiasja vaaritamise asemel sealt karbikene kaasa osta;-)

Mina tegin seekord hummuse lehtkapsaga, aga lisan siia ka Biomarketist saadud spinati ja brokkoliga hummuse retsepti, mida ma kevadel seal pressiüritusel käies proovida sain, kuid ise ei olegi veel teha jõudnud.

Biomarketi brokkoli-spinati hummus 

Esmalt kuumutada pannil väheses õlis läbi peotäis värsket spinatit ning aurutada 100-150 g brokkolit ning need jahutada. Seejärel panna blenderisse 350g leotatud ja keedetud kikerherneid, maitse järgi tahhiinit, jahvatatud vürtsköömneid, meresoola, oliiviõli ja sidrunimahla, lisada brokkoli, spinat ja vast poole sidruni riivitud koor ning suristada kõik kokku mõnusalt siidiseks hummuseks.

See hummus on kuue erineva hummuse seas fotol keskel, rohelist värvi :)



Kui valmistad hummuse kannmikseriga, siis aseta kõige alla vedelik, et see korralikult tööle hakkaks, ning veendu enne oma aparaadi võimsuses ja töökindluses. NB! Mul on Electrolux Masterpiece kollektsiooni kannmikser (ESB9300), mis saab ilusti hummuse valmistamisega hakkama. Masterpiece kannmikseri puhul aga väärib tähelepanu, et seda on ülimalt lihtne puhastada - pane lihtsalt vesi sisse, vajuta “Boost” nuppu ja pärast kalla vesi välja. Hiljem piisab lihtsalt kergelt pesemisest või nõudepesumasinasse panekust, aga ei ole vaja endal hakata nuustikuga terade vahelt midagi välja nühkima vms. Tõeliselt mugav!

Kannmikserit kasutades võid soovi korral tahiini asemel ainult seesamiseemneid lisada (u 3 sl), kuid lisa sel juhul kindlasti ka vähemalt 2 sl õli. 

250 g keedetud kikerherneid või 1 purk konservkikerherneid
4-5 röstitud küüslauguküünt või sama palju musta küüslaugu küüsi
40 g lehtkapsast
poole sidruni värskelt pressitud mahl
2 sl seesamiseemnepastat ehk tahiinit 
0,5-1 tl soola (maitse järgi)
0,5-1 tl jahvatatud vürtspipart 
0,5-1 tl jahvatatud paprikapulbrit 
oliiviõli 
soovi korral lisa värskelt jahvatatud musta pipart

Aseta 130 g kikerherned külma vette ja lase vähemalt 12 h seista. Kurna ja keeda pehmeks (aega kulub 35-45 minutit). Nõruta ja lase jahtuda. 

Eemalda lehtkapsalt varred ja haki peeneks. Kui kasutad värsket küüslauku, siis keera küüslauguküüned foolimisse ja küpseta ahjus 200 kraadi juures pehmeks (kulub u 20 minutit). Lase jahtuda ja eemalda koor. Musta küüslaugu saad võtta otse pakist. 

Aseta küüslauguküüned koos vähemalt 1 dl vee, kikerherne keeduvee või konservvedliku ja kõigi ülejäänud komponentidega köögikombaini või kannmikserisse ning töötle ühtlaseks püreeks. Vajadusel lisa vett või oliiviõli. Kui soovid, jäta lehtkapsast väikesed tükid hummuse sisse, aga võid ka täiesti ühtlaseks massiks püreestada. 

Tõsta hummus serveerimisnõusse, nirista peale oliiviõli. Puista soovi korral ka mõned keedetud kikerherned ja meelepärast maitseainet. Serveeri koos meelepäraste aedviljade, krõpsude, näki- või pitaleibadega, määri kas niisama võileivale või wrap’ile või paku mõne roa juurde. Hoia hummust külmkapis õhukindlalt suletud anumas või tõmba kausile toidukile tihedalt peale.